Arvamused

Luterlik reformatsioon peegeldatuna Shakespeare’i „Hamletis”

pallesen-01William Shakespeare (1564–1616) ja Martin Luther (1483–1546) olid oma aja suurimad meediatalendid: tänu trükipressile levitati ca 1519–1522 Lutheri kirjutisi Wittenbergist ja Saksamaalt põhjapoolsesse Euroopasse seninägematu ulatuse ja sagedusega. Avapauguks, mis laviini valla päästis, olid 95 teesi, mis avaldati 31. oktoobril 1517. Lutheri teoloogia lõi läbi lihtsate inimeste ja haritlaste juures, igaüks, kes oskas lugeda, võis siin leida juhatust ja lohutust küsimustes, mis puudutasid elu ja surma, usku ja armastust, Jumalat ja teispoolsust. Inglismaal viisid reformatsiooni läbi Henry VIII ning tema troonipärija ja tütar Elisabeth. Shakespeare ja tema kaasaegne publik tundsid Lutheri teoloogiat mh Suurest Galaatia kirja kommentaarist (1531), mis alates 1575. aastast ringles mitmes väljaandes. Selles Pauluse kirja kommentaaris on Luther andnud rafineeritud ja mahuka kokkuvõtte oma tervest teoloogiast: passiivsest õigusest, usuõigusest ilma tegudeta, lunastusest kui imelisest vahetusest ja võitlusest isanda ja teenija vahel, kus Kristuses vahetatakse jumalikud ja inimlikud omadused (communicatio idiomatum). Samas leiab siit ka Lutheri teatrimetafoori: mask kui teoloogiline alusfiguur, mis struktureerib Galaatia kirja kommentaari esimest köidet. Mask ja pettus kui teoloogiline meetod. Shakespeare’il oli nõnda esmaallikas nende arvukate ja kesksete viidete jaoks Wittenbergile, mis sisalduvad tragöödias Taani prints Hamletist (1601/3).

 

Ajalooline raam 

„Hamlet“ peegeldab poliitilist ja teoloogilist murrangut, mis saab alguse luterliku reformatsiooniga ja mis Inglismaal viitab ette kodusõjale ja Kuulsale revolutsioonile. Läbimurre maalt merele peale võitu Hispaania Võitmatu Armaada üle 1588. aastal tegi võimalikuks maailmaimpeeriumi ülesehitamise, mis baseerus ülemerekaubandusel ja merkantiilsel kodanlusel kui uuel poliitilisel klassil, mis koos Inglise parlamentarismiga sai hääle alamkojas.

Protestantlik Elisabeth oli selleks ajaks, kui „Hamlet“ kirjutati ja lavastati, valitsenud pea 40 aastat ja tal ei olnud järeltulijaid. Ta oli katoliiklust tugeva käega alla surunud. Hamleti kuju on osalt modelleeritud Essexi Jarleni, protestandist seikleja järgi, kelle parteisse Shakespeare kuulus. 1601 lasi Elisabeth Essexi poliitilistel põhjustel hukata. Pärimuse järgi armastas Elisabeth teda väga ja suri vahetult peale seda leinast. See oli traagiline arusaamatus: Essexile oleks pidanud armu antama, aga vea tõttu lõpetas ta siiski timuka ees ja tema maha raiutud pea pandi Toweri sillale vaatamiseks – sillale, mis asus teatri vahetus läheduses, kus „Hamletit“ esimest korda mängiti. Shakespeare’i näitetrupi The King’s Men etenduste toimumispaik oli The Globe Theater, õukonnateater, mille omanik oli Shakespeare ise. Nad nautisid Elisabethi soosingut, pidid aga monarhile ja õukonnale näitama kriitilist peeglit ja olema nõnda ilmalik alternatiiv kiriku ja teoloogide monopolile. Elisabeth mitte ainult ei sallinud kriitilist peeglit, vaid nõudis seda. Ta soovis oma väge seeläbi tugevdada, et talle näidatakse selle pimedaid nurki. See muutus 1642. aastal, kui võimule tulid puritaanid ja keelustasid teatri. Hamleti figuur kannab endas selgeid jooni ka Elisabethi troonijärglasest, Inglismaa kuningast James I (1603–1625), ja nõnda on ühes ja samas karakteris ühendatud seikleja Essex ning mõtiskleja, lugeja ja kirjamees James. James oli Inglismaa kuningaks saamiseni kuningas James IV nime all Šotimaa valitseja ja ta oli katoliiklasest Mary Stuarti poeg. Nõnda oli ta juba enne Inglismaa kuningaks saamist tuntud kuju, keda Shakespeare sai kasutada oma Hamleti figuuri jaoks. Kuningas James andis nime kuulsale inglise piiblitõlkele The King James Bible (1604-1611). Ta kirjutas ja avaldas ka ise mitmeid raamatuid, seal hulgas 1597 „Demonoloogia“.

Shakespeare’i draama eristub kreeka traagikutest seeläbi, et ta kasutas oma karakterite ja tegevuste jaoks päevakajalist ja ajaloost pärit ainest, samas kui kreeka ja moodsad prantsuse traagikud leidsid oma ainese arhailisest kreeka ja rooma mütoloogiast. Nagu Lutheri sermonid ja jutlused, on ka Shakespeare’i tööd silmapilgu kunst. Nad käsitlevad kaasaja konflikte, isikuid ja situatsioone. Mõlemad lasid rahvalikul kõnekeelel mõjutada kirjapandut viisil, mis Lutheri puhul kujundas ümber saksa keele, eriti tema piiblitõlke kaudu. Shakespeare’i tööd võib võrrelda sellise kanoonilise staatusega, mis on King Jamesi Piiblil inglise keele ja kirjanduse jaoks. Tekstikriitilises väljaandes on igal lehel mitmeid märkusi, mis seletavad idiomaatilisi väljendeid, mida kirjakeeles enne Shakespeare’i mõjutusi ei eksisteerinud. Nendest osa on arvatavasti võetud kõrtsist ja tänavalt ning õukonnast ja aadlilt. Väiksem osa, mida teksti kommentaar ei suuda selgitada, on lihtsalt Shakespeare’i enda vormitud.

Kirjatüki viies akt, finaal, duell Laertese ja Hamleti vahel, kujutab aadli viimaseid krambitõmblusi. Füüsiline võitlussport, mida poliitiline klass harrastab, omab vastet sõnaduellides – wit combat –, mis on keeleline ja dramaatiline mootor nii „Hamletis” kui Shakespeare’i juures üldiselt.

Shakespeare kirjutas otse lava jaoks, ta oli teatridirektor, kes pidi ajama äri, tasustama näitlejaid raskes konkurentsis teiste teatritega. Publikult ei saanud oodata, et nad on tükki lugenud. Ta pidi olema kindel, et publik, nii kõrge kui madal, oli kaasatud, et neile oli pakutud meelelahutust. Nii kõneles ta nende endi keelt, või nagu Luther ütles piiblitõlke kohta, ta pidi „rahvale suhu vaatama”, et tabada õiget rahvapärast väljendust.

Hoolimata sõnakunsti (ja Lutheri jutlusekunsti) põgususest ei nähta Shakespeare’is ühepäevaliblikat. „Not for one time, he is for all times”, nagu seda sõnastas Shakespeare’i kaasaegne Ben Johnson oma mälestuskõnes. Ja siiski on siin erinevusi, mis on olulised selle jaoks, kuidas me täna poeedi või siis reformaatori pärandit kasutada saame.

William Shakespeare

William Shakespeare

 

Kummitus 

1517. aastal oli Luther seadnud puhastustule kujutluse kahtluse alla ja selle tegelikult ära kaotanud. Kummitus, mis Hamleti esimeses aktis üles astub, põhjustas teoloogilise diskussiooni kummituste üle. Kas kummitus on deemon või valevaim, kes painab elavaid, nagu arvasid Luther ja protestandid, või on kummitus puhastustulest pärit surnu, keda elavad peavad sealpoolsetest kannatustest hingemissade, heade tegude ja patukustutuse abil vabaks ostma, nagu õpetasid paavst ja katoliiklased. Kommunikatsioon surnutega kiriku, pühakute, lobistide ja uksehoidjate kaudu oli katkenud. Lutheri pühakirja esiletõstmine ainsa teoloogilise autoriteedina õõnestas kiriku monopoli lunastusküsimustes, aga mitte vähem ka küsimustes, mis puudutasid ilmalikku võimu ja eetikat. Religioosne ja ilmalik kultuur asetuvad nüüd kirja ökonoomiasse, mis nõuab lugevat publikut ning õpetatud hermeneute ja kirjateolooge.

Hamlet kahtleb, kas isa kummitust peaks mõistma lähtuvalt katoliiklikust või protestantlikust õpetusest. Küsimus nõuab tuge õpetlaselt, ühelt teoloogilt Wittenbergist: „Horatio thou art a Scholar, Speak to it!”, ütleb soldat Marcellus õpetatud Horatiole, kes jääkülmas talveöös peab vahti Helsingøri kindlusemüüril, kus kummitus end esimest korda näitab, täies sõjavarustuses ja avatud visiiriga. Horatio õpib, nagu Hamlet ise, Wittenbergi ülikoolis ja Hamleti kuju on vormitud lugeva kangelasena. Ka Hamleti kaasaegsed, Marlow’ Faust ja Cervantese Don Quijote on lugevad kangelaskujud, kuid vaid Hamletit saab nimetada modernse subjektiivsuse müütiliseks figuuriks.

„Hamletit“ peetakse esimeseks modernseks tragöödiaks. Siin uuendatakse ja nihutatakse žanrit, mille rajasid antiikajal, 2600 aastat tagasi Aischylos ja Sophokles. Shakespeare’i draamad on modernse Euroopa jaoks sama, mis kreeka müüdid olid antiigi jaoks. Modernsuse signatuur on subjektiivsus, mida antiikaeg ei tundnud. See on põhjamaine, protestantlik printsiip, mille Luther toob esile kristluse südamikuna ja mille müütiliseks väljenduseks on Hamlet. Kirjutav ja lugev tudeng kui traagiline figuur, melanhoolne mõtiskleja ja prokrastineerija. Shakespeare on modernse kirjanduse häll, mis Põhja-Euroopas, Saksamaal ja Taanis annab märguande romantilisele kultuurirevolutsioonile.

Lugemine on melanhoolia märk. „Ta vaeseke sealt tulebki nii raamatusse süüvinult,” ütleb muretsev ema Gertrud. Mida sa loed? küsib Polonius, õukonnauss ja äi in spe: „words, words, words”, mida iganes. Modernse subjekti jaoks on maailm tekst, ja võibolla loeb Hamlet Lutheri Galaatia kirja kommentaari – teksti tekstist. Hamleti karakterit, kes mängib iseennast ja lavastab tükki tükis, on vorminud kaasaja ajaloolised sündmused ja isikud. See reflekteeriv eneseteadvus kanoniseeritakse Saksa retseptsioonis alates Herderist, Goethest ja Schlegelist kuni Hegeli ja Kierkegaardini modernsuse müütilise kujuna.

Uuemas kirjanduses Hamleti üle on tõstatatud küsimus, mil määral võib Hamletis näha kristlikku figuuri, nagu Walter Benjamin väidab oma teoses „Saksa kurbmängu algupära” (1927), või kas õigus on Carl Schmittil, kui too oma kirjutises „Hamlet või Hecubas“ (1956) Benjamini tõlgenduse vaidlustab. Kuidas võib üht Hamleti-taolist kättemaksjat ja enesetapuohus komödianti nimetada kristlaseks ja kuidas võib öelda ühe veresaunaga lõppeva tragöödia kohta, et see „lööb baroki melanhooliast kristlikke sädemeid”, nagu Benjamin tegi?

 

Shakespeare kui „põhjala prohvet”. Grundtvig 1832 

Põhjamaine prints Hamlet on kirjutatud autori poolt, keda Grundtvig oma „Põhjala mütoloogia“ „Sissejuhatuses“ nimetas 1832 „põhjala prohvetiks”, kes annab märku põhjala vaimu taassünnist. Shakespeare oli nii kirjanik kui näitleja ja ühendas nõnda suulise ja kirjutatud sõna. Grundtvigi järgi on sõna Inglise parlamendis ja Shakespeare’i teatris elav-dialoogiline, vastastikune vahetus. Siin leiab ta põhjamaise vaimu reministsentsi: suulise ja ajaloolis-poeetilise sõna täielisuse. See olevat olnud alla surutud nii ladina kui germaani vaimu, sealhulgas ka Lutheri ja luterliku reformatsiooni kirjaprintsiibi poolt. Grundtvig tahtis põhjala vaimu vabastada, järgides Inglise impulssi, kõnelejaid parlamendis, Piibli sõna literaarset vahendust tolleaegses King Jamesi Piiblis ja Shakespeare’i teatris. Küll on ka Lutheri suulised jutlused elava sõna avaldused, aga tema saksa Piibel ei ela saksa kirjanduslikus ja suulises pärimuses samal moel, nagu seda teeb keel inglise King Jamesi Piiblis ja Shakespeare’i teatris. Inglise keele suulisus ammutab ringireisivate lauljate ja poeetide suulisest luulest. Selle suulisusekultuuri tahab Grundtvig kokku viia põhjala mütoloogiaga, mille ta arvab olevat tolle geniaalse sügavuse ja avaruse kõlapinnaks. Kummitus „Hamletis“ on nõnda Grundtvigi järgi Shakespeare’ile endale tundmatu põhjala mütoloogia ja vaim, millest Shakespeare’i teater märku annab. Põhjala vaim on inglise keele suulisuse ja kirjanduse ebateadlik dimensioon, mille Grundtvig 1832. aastal tahab omaenda teosega lugejatele esile kutsuda – mudelina „kooli”, st filosoofia ja teolooga teadusliku ja rahvaliku valgustuse jaoks.

Grundtvigi arusaam mütoloogiast in mente võib kaaluda elava-dialoogilise ja kirjutatud sõna vahelist mängu nii Lutheri kui Shakespeare’i juures. Kommunikatiivne dimensioon piiblisõnas, Shakespeare’i ilmalikus teatrikunstis ja Grundtvigi visioonis koolist ja valgustusest kujutavad endast kolme erinevat modernse avalikkuse vormi, mis kristalliseerusid trükipressi meediarevolutsiooni tagajärjel. Õukond, mis vabastab end Shakespeare’i teatri kui peegli läbi kiriku monopolist; Luther, kes pühakirja kui peegliga vabastab evangeeliumi Pühakirja ja kiriku käest; ning kool, ülikool ja teadused, mis Grundtvigi mõtetes elavast sõnast vabastavad end riigi, kiriku ja eksegeetide eeskostest (konkurentsist).

Suulisuse kõlapind kreeka ja põhjala mütoloogias, Piibli sõnas ning inglise kirjanduses ja parlamentarismis moodustavad kolm erinevat kommunikatiivset sfääri, mis Grundtvigi arvates võiksid inspireerida ka tänapäeva. Grundtvigi visioon valgustusest on universaalajalooline rekonstruktsioon mütoloogiast, teoloogiast ja ajaloost, mis on inimelu ja eri rahvaste individuaalse ja relatiivse tähenduse erinevad kujud varasemate inimpõlvede ja tänapäevaste väljakutsete pingeväljas.

Martin Luther

Martin Luther

 

Me kõik oleme kerjused ja petised 

Milline on see suulisus, mis Grundtvigi Shakespeare’i ja Lutheri juures kütkestab, ja kuidas saaks selle üle järele mõelda, lähtudes elava sõna resonantsist müütilises ja piltlikus keeles, mis seda kannab? Mäng kirja ja kõnega ning dialoogiline väljendus jutluses ja repliigis on kinnitatud müütilisse sügavdimensiooni, mida Grundtvig tahab teoloogias ja kirjanduses taaselustada. Pühakiri võib ära meelitada, aga seda võib ka dialoogiline draama, inglise huumor, sõnavalmis parlamendiliige. Kõne ja kirja peab siduma tagasi nende allikate külge. Näivus petab ja teater on pettus, charms, nagu formuleeritakse Prosperose lõpumonoloogis näidendis „Torm”, Shakespeare’i viimases tükis aastast 1610. See tekst on patukustutusäri ökonoomilise loogika ülekandmine kirikult ja puhastustulelt teatrile ja selle publikule. Näitleja ütleb elegantsel viisil vaatajatele, „please give us money”.

„Now my charms are all o’erthrown,

And what strength I have’s mine own,

Which is most faint. Now, ’tis true,

I must be here confined by you,

Or sent to Naples. Let me not,

Since I have my dukedom got

And pardoned the deceiver, dwell

In this bare island by your spell,

But release me from my bands

With the help of your good hands.

Gentle breath of yours my sails

Must fill, or else my project fails,

Which was to please. Now I want

Spirits to enforce, art to enchant,

And my ending is despair,

Unless I be relieved by prayer,

Which pierces so that it assaults

Mercy itself and frees all faults.

As you from crimes would pardoned be,

Let your indulgence set me free. (exit)“

Aga kas eneseinstseneering on reserveeritud ainult teatrile, võiks küsida. Luther jättis surivoodil maha sedeli, viimase hüvastijätu päev enne oma surma: „Wir sind Bettler. Hoc est verum (Das ist wahr).” Prosperos ja Shakespeare’i lahkumismonoloog taaskasutavad patukustutusinstitutsiooni meelelahutustööstuses, mis ju samuti on üks rahamasin. Näitleja kõneleb kerjaja keelt, justnagu kirik läbi oma pühakute ja kangelaste ja tasu eest palvetab surnute eest puhastustules: „let your indulgence set me free”. See praktika, mis tänu Lutherile protestantide juures lõpetati, leiab uuesti rakendust Elisabethi-aegses teatris. Nagu laps, kes kasutab vanemate ära pandud riideid kostüümina, näitab Shakespeare religioosseid ettekujutusi ja praktikaid, mis enam kasutusel ei ole, teatri peeglis. Kummitus „Hamletis“ ja patukustutus „Tormis“ on rekvisiidid vanemate kolikambrist. Hamleti alias hilisema kuninga James I vanemad (Stuartid) olid katoliiklased, sama olid ka Shakespeare’i enda vanemad. Isa John, kes suri 1601, jättis maha ametlikult protestantliku testamendi. Palju aastaid hiljem leiti tema majast katusetala alla peidetuna alternatiivne katoliku testament juhuks, kui Jumal ise on katoliiklane, hoolimata protestantlikust režiimist.

 

Changing of the guards/gods 

Shakespeare’i-aegsel Inglismaal ei olnud ebaharilik vahetada üleöö religiooni, et ennast kindlustada. „Hamleti“ esimene akt juhatatakse sisse kesköise vahimeeste vahetusega Kronborgil; üks kummitus näitab end, aga kas kummitus võib rääkida tõde? Hamlet, kes on protestant, kuulab siiski isa kummitust justkui too kõneleks tõeselt ja ei ole põrgust pärit deemonlik maavaim. Isa oli nimelt katoliiklane ja nõnda katoliku kummitus. Meid asetatakse tõlgenduskonflikti keskele, kus isegi õpetatud Horatio, hermeneut Wittenbergist, ei suuda asja otsustada. Oma neljakümne valitsusaasta jooksul oli kuninganna Elisabeth elanud üle arvukalt atendaadikatseid katoliiklastelt, kes end tagasi ei hoidnud. Sel ajahetkel, mil Hamlet kirjutatakse ja taaskirjutatakse (1601/3), seisab Inglismaa vahtide vahetuse eel. Kuninganna on varsti suremas ja tal ei ole pärijaid. Shakespeare’i publik mõistis vahimeeste vahetust Kronborgil metafoorina Inglismaa haprale poliitilisele olukorrale.

 

 *

Tekst põhineb 23. 02.2016 Kopenhaageni ülikooli usuteaduskonna Teoloogilises Seltsis peetud ettekandel, mis kasutas kirjutisi Schwanitz D. (2008) Shakespeares Hamlet und alles, was ihn für uns zum kulturellen Gedächtnis macht (München; Wilhelm Goldmann Verlag) ja Critchley, S. & Webster, J. (2013) Stay Illusion!: The Hamlet Doctrine (New York, Vintage Books). Lutherit ja Hamletit puudutava diskussiooni kohta võib osutada: Waddington R.B. (1989) „Lutheran Hamlet”, English Langugage Notes 25, lk 27-39 ja Rust J. (2003) „Wittenberg and Melancholic Allegory: The Reformation and its Discontents in Hamlet”, Shakespeare and the Culture of Christianity in Early Modern England, Taylor, D. & Beauregard, D. (toim.) (New York Fordham University Press), lk 260-286.

 

Artikkel „Den lutherske reformation spejlet i Shakespeares Hamlet” on ilmunud ajakirjas ARKEN (161/2016 lk 22-29). Taani keelest tõlkinud Johann-Christian Põder. Avaldatakse autori loal.

 

Carsten Pallesen (1956), dr theol., on Kopenhaageni ülikooli eetika ja religioonifilosoofia professor.

Print Friendly